bsh

Ma olen ehtne mõrd, see sajaprotsendiline ennasttäis
altkulmu tapjapilguga igat liikuvat objekti jõllitav mõrd,
kelle pilk mõõdab sind pealaest jalatallani ja siis mujale suundub.
Õel, otsekohene ja valiv.
Mõrd, mitte mingi suvaline kollistunud tibi, kelle ego tema meigikoguse kõrval
kokkuvõttes siiski kahvatub.
Pole paljut vaja, et ma kellegi suhtes võtaks kaitsepositsiooni ning
teda maatasa hakkaks tasapisi tegema.
Respect on lihtsalt asi, mis tuleb välja teenida.

Ma austan vaid mõnda üksikut inimest.

Sõbrad on sõbrad.
Mitte midagi enamat.

bgooiuhk

Ma läksin.Vähemalt läksin kohale.
Pea püsti, näol naeratus, hoiakus mitte ühtegi märki sellest, et minu käed tegelikult väriseda sooviksid või, et
ma tegelikult tean, et on aegu mil tuleb olla madalam kui muru.
Hääletoonist võis välja lugeda vaid ükskõikust ja üleolevust,
Eneseuhkust, mida tegelikult hetkel ei ole.
Ma olen näitleja, sündid näitlema.
Näitlema lolli võõraste ees.
Eks igaüks usub vaid seda, mis mahub tema aju piiri küündivuse
ning vastuvõtlikuse raamistikku.

-----------

Mind saadeti täna mu mehe vanaema juurde, talle raha ära viima, mis mu mees talt laenuks oli
võtnud.
Selle vanamemme pilk poolvesistes vanadusest tuhmjas-halliks tõmbunud silmades
milles ei olnud alles kübetki lapsikut rõõmu tõi taas välja
minusees asetsevasse karpi peidetud inimlikkuse kui ta uuris murelikult, et ega ometi
tema antud raha eest alkoholi ei ostetud.
Minu inimlik pool rahustas vanainimese südant ning kinnitas , et too raha oli kulunud toidu peale.
Minu sisemusse peidetud mina aga tagus mulle kaikaga pähe ja uuris minult endalt,
milleks ma inimlikkust õieti pean.
Karta on, et selle raha eest sai viina ostetud, paar kartulit ka muidugi nii et ega ma
tegelikult päris valet ei rääkinud.
Kordagi ei väitnud, et kogu raha toidule kulus.

-------------

Ema vaatas mulle murelikult otsa, ta tahtis midagi küsida, aga ta teab mind.
Ei ole mõtet,
Ma niguinii ei vasta.
Ma armastan sind, ma armastan sind, ma armastan sind mõtlesin mina samaegselt, kui
tema seda kõvahäälselt korrutas.
Ma ei tea, kas ma isegi tean nende sõnade tähtsust ja sügavust,
ma tahaks uskuda, et tean, aga ma tean ka, et usk ei muuda midagi tõeseks.
Tema kunagine abikaasa, kes meid juba siis maha jättis , kui mina alles pisike olin
on ehk ainuke inimene, kes talle peale minu kunagi nii palju südamevalu on teinud.
Tal lihtsalt on selline leebe iseloom.
Teinekord olen mõelnud, et kas minu elus tuleb ka hetk, kus ma nädal aega prügipange välja viin
ning tagasitulles on minu ainsaks põhjenduseks, et noh näed juhtus.
Mureliku näoga uuris mu ema, kes nüüd mind ehk healjuhul kord nädalas näeb,
et kas see vahemik, mis jääb minu korterielu ja pereelu vahele, tundsin ma ennast üksikuna.
Nüüd on mul pere, Mees on.
Ehk rohkemgi pere eest, kui inimesed, kes mulle tegelikult peret peaks meenutama.
Ei, või nii ma talle väitsin, sisemus kriiskas küll vastupidist, aga ju ma siis ei ole miskit muud,
kui valetaja ja petis, kes petab nii ennast, kui teisi ja kokkuvõttes ei saa ise ka asu.
Ma armastan sind.
Mitmeid kordi on see lause mind maatasa teinud?
Kord olles kinnihoidvaks puuriks, kord ettekäändeks.
Nüüd alles ma usun, et see pole alati sugugi nii kuri lause, kui ta seda minu mälestustes olla püüab.

kuulan vanu laule, nostalgia , once again.
Mees on kuskil ka,
mdea
läks, ei öelnud,
ju ma mingi pidur, ja väääääääärtusetu.
Sõbad hui sallovad, et mul kunagi aega ple, hektle
kriblan rohkem vihikusse kui siia.
Kuulake gavin rossdale love remains the samei ja all good.