Once again.

Every time i see the smoke wanish, 

It comes back to me.

I am the smoke, I wanish.

Day after day, escaping from who i am.

I just hope someday you will know, 

That someday is not like today and you will see, how much i truly love you

even tho we both have made too many mistakes, 

I shall always remind you , every single bit of them , and 

of how much i love you.

I wish i could be the girl , whos perfect , 

but i know , you prolly love the dark side of me more.

I LOVE YOU.

I hope you know.

But more thn anything, I hope, You will never forget it.

Hällõõuu, Mister America!

Ma olen nii palju aega veetnud mõeldes asjadele , 

millele pole mõtet mõelda.

Kujutanud endale peas ette skeeme asjadest, milles ma ei tohiks kahelda.

Ajanud ISE iseennast närvi ja plahvatanud olukordades , kus ma varem

oleksin naernud.

Ma olen muutunud. Muutused pidid head olema , aga mulle ei meeldi

SEE inimene kelleks ma muutunud olen.

Ma ei taha nutta.Ma ei nutagi.

Ma ei taha naerda. Ma er naeragi.

Ja kõik tundub võlts.

Lihtsalt võlts.

Sest ma valetan endale iga päev, et kõik saab korda.

Mis kõige hullem, ma valetan talle , et kõik saab korda...

Ma ei kahtle selles , et saab aga ma olen kurb , et kinnitan sõnu , 

millesse ma ise vaevu vaevu veel uskuda suudan.

Meie vahel lihtsalt pole usaldust. Isegi kui on siis puudub igasugune kindlustunne.

Ja isegi kui see on siis on ootamas ees järjekordne näoga piki kivi kukkumine .

Et me kumbki ei unustaks, mitte kunagi, kes me oleme.

Ometi soovin ma olla keegi , kes ma kunagi olin.

See mis minusse on nüüdseks graveeritud, on halb.

Sest ma ei ole enam mina, või isegi selle hall vari.

  Ja nii ma kaongi, lootuses, et keegi ei mäleta , kes ma olen.

Dot

Vahet pole.
Mul mõte juba liikus mujale.