Ma olen nii palju aega veetnud mõeldes asjadele ,
millele pole mõtet mõelda.
Kujutanud endale peas ette skeeme asjadest, milles ma ei tohiks kahelda.
Ajanud ISE iseennast närvi ja plahvatanud olukordades , kus ma varem
oleksin naernud.
Ma olen muutunud. Muutused pidid head olema , aga mulle ei meeldi
SEE inimene kelleks ma muutunud olen.
Ma ei taha nutta.Ma ei nutagi.
Ma ei taha naerda. Ma er naeragi.
Ja kõik tundub võlts.
Lihtsalt võlts.
Sest ma valetan endale iga päev, et kõik saab korda.
Mis kõige hullem, ma valetan talle , et kõik saab korda...
Ma ei kahtle selles , et saab aga ma olen kurb , et kinnitan sõnu ,
millesse ma ise vaevu vaevu veel uskuda suudan.
Meie vahel lihtsalt pole usaldust. Isegi kui on siis puudub igasugune kindlustunne.
Ja isegi kui see on siis on ootamas ees järjekordne näoga piki kivi kukkumine .
Et me kumbki ei unustaks, mitte kunagi, kes me oleme.
Ometi soovin ma olla keegi , kes ma kunagi olin.
See mis minusse on nüüdseks graveeritud, on halb.
Sest ma ei ole enam mina, või isegi selle hall vari.
Ja nii ma kaongi, lootuses, et keegi ei mäleta , kes ma olen.
No comments:
Post a Comment