Oleks olemas

Ma siis räägin nii nagu minu mälestused teadmised ja tunded lubavad

Iga Iga kord kui me kõndisime ta ütles et ära jookse

sest tema pikad sammud ei taltsutanud minu vudimist.

Alati ta naeris iga minu lolli nalja üle, 

ja tegi ise neid veel rohkem.

Ta ei unustanud kunagi oma minevikku

ehk kohati elaski selles

Oma valus ja sõprustes , oma auses ja valedes

Kuid ta ei keeranud kunagi millelegi ega kellegile selga

et end säästa 

Tema oli TEMA 

Kõike ja samas mitte midagi.

Kahju et paljusid ta kõrval polnud,et 

mõista kui palju ta ajaga lõpuks muutus.

Tema mõtted tema tunded ja tema kes ta oli ja on ta jääb.

Ärge arvakegi et teil aimugi on.

Sest tema sees oli pisike kast kogu koormaga, 

millest ta mulle rääkis. 

Tema viimased soovid ja olemus

leppimine sellega kes või mis mina olin,

ta alati teadis soovis ja lootis.

Iga päev ta ütles mulle , et ta ei teaks mida ilma minuta teha

ta tänas mind.

Ta oli õnnelik.

Kui ta nuttis ma nutsin koos temaga, 

lohutasin ja andsin nõu.

Kui ta karjus , ma lasin tal end välja elada , 

kui asi läks üle piiri rahustasin ta maha.

Mina olin.

Kus olid teised?

ärge rääkige inimesest kellest te teate ainult minevikku 

kunagist teda

aga tema kasvamist pole näinudki.