Elu on vale. Mina olen vale. Ükskõik kuidas ma asjale ka ei vaataks ikka

iga viga mis sai tehtud oli saatuslik ...Allakäik algas. Mina , minu elu ja kõik muu
oli üks suur vale ..

Naeratus, rõõm, kuid mitte kunagi pisarad olid valed. Nagu metallist torn millest
tuulekäes hakkasid

poldid välja kukkuma ning mis lagunes koost.. Kukkudes mulle otsa. Selline oli mu
elu. Nii habras, täis valesid

iga uus sündmus oleks võinud paljastada mõne mineviku vale ning igal hommikul ennem
kui keegi mind näha

võis olgu see siis kasvõi ämblik laenurgas katsin ma ennast uuesti ja uuesti oma väliselt
 lumivalgesse, kuid seespoolt

mädanevasse ning juba poolroiskunud surilinasse, mis tiris mind koos endaga allapoole.

Lina mille alla keegi poleks kunagi tohtinud vaadata. Valu, piin, tunded kõik maetud
sügavale kihtide alla nii, et keegi neid ei näeks.

Ometi lõi ka kõige nõrgem tuul vundamendi alustalad kõikuma ning krohv varises
vaikselt seintelt. Ometi võis juhtuda, et igahetk too nii

habras lina rebeneb. Rebeneski. Rebenes koos minuga aga mina olin vast katki
juba ennem. Sama must, räpane ning roiskunud kui too surilina.

Ilma kindla väärtuseta oma maailmas, mis oli vaid illusioon. Maailm, mis
 oli loodud selleks, et see saaks hävitatud justnimelt koos

minuga. Mitte üksi, vaid minuga, sest üksi ta minna ei tahtnud.

Maailm, mis oli hapramast materjalist kui klaas. Tookord, kui see maailm
purunes püüdsin ma veel püsi tõusta. Paljaste kätega iseendast teravaid
klaasitükke välja tirides vajusin ma siiski lõpuks kokku. Metall, klaas,
 isegi õhk tundus rusuvalt raske. Mäletan veel vaid verd ning hetke mil
miski minu sees raksatas. Ma teadsin, et mina enam kunagi ei saanud olema
see kes olin enne. Asi mida ma nii
väga igatsesin oli just väljund minu käeulatusest. Minu elust oli saanud vale.

Vihkamine iseenese ning teiste vastu. Püüded hoolida hoolimata sellele et minu
sisemusest vaid riismed järel olid . Lootus, et ehk ei pea teised kannatama sama
valu mis mida. Soov neid toetada, lootus unustada, tahe elada. Elada küll,
aga mitte enam endale. Ennast mul enam ei olnud. Näole võlutud võltsnaeratus,
 kuid ometi tahe jätta muljet justkui oleks ma murdumatu. Mitte keegi ei
oleks siis võimeline mulle haiget tegema
ja kui nad veel ei tea ka, et ma neist hoolin ... kas ei oleks siis kerge mõelda, et nad
teevad haiget kuna ei tea, et ma hoolin ning kas ei oleks siis kergem alati
salajas süüdistada ennast. Ainult ennast ja ei kedagi teist. Võibolla olin ma
lihtsalt isekas. Salaja sügaval sisimas ma võibolla teadsin. Võltsnaeratus ,
 kui nad vaid teaks ei teeks neid õnnelikuks. Mina, kes ma olen nende leebe päike.
 Alati neid lohutamas, inimene keda nad saavad usaldada.
Kas oleks mul olnud õigust ennast nendekäest enesele tagasi varastada?

See, mis minus praksatas ei olnud mitte minu süda vaid mõistus. Nagu armastus,
millel puudub põhi. Ükskõik kuidas sa ka ei püüaks sa kukud sellest lihtsalt
läbi sügavikku ning too süavikk on nagu meri, mille lained üritavad sind endasse
matta ning sinu omaenese jalad ei ulatu enam põhja, sest sa oled liiga kaugel kaldast.
 Sa upud.Nagu torm uputab ta üle sinu elu kõik korrused. Vaikselt, aeglaselt,
halastamatult....