Pisar pühitud on põselt
ja hetkeline õnn ,
mahl väänatud on kasest,
ei enam pisi-põnn.

Mu naeratus nii vale,
nii vääritu on see,
peegelpilt nii hale,
porine on tee.


Ei kõnni enam sirgelt,
kuid pilt on selge veel,
ei ärka enam virgelt,
ei tea ma mida teen.

Ma ei ütle mida mõtlen,
vaid mida tahad kuulda,
küsid kuhu tõtlen ,
muudan ma vaid suunda.

Ma ei tee sust välja
küsimustele ei vasta,
päev päevalt viskan nalja,
ausus eal ei kasva.

Mu elu pole kehv,
tegelt ma ei kurda,
vahel nõrk lihtsalt ehk,
kuid miski mind suuda murda.

Sul pole vaja teada,
kõike mida loodan, tahan
anna alla heaga,
ja mine rahus maga.

Hommik õhtust targem,
võimalik kesteab,
kuid kindlasti ta valgem,
ehk toob ta miskit head.