Ma tean, kuidas sa peaksid elama, tegelikult ma tean
seda palju paremini kui sina ise või ükskõik kes muu.
Ma tean seda paremini kui too noneksistentslik vanamees
kes elab kuskil elu ja surma piirmail oletatavasti
pilvekesel mõdu nautides.Ma tean, muidugi ma tean, sest
mina Oma eluga hakkama ju ei saanud. Ma olen kolmekümnedates,
ma elan oma vanematega endiselt koos, kui aus olla
siis pole ma oma eluga jõudnud veel sinnamailegi, kus
esimest korda tööl oleks käidud.Mul kulus 12 aastat , et läbida 9
klassi, Ma tean, sest ma ju ei taha, et sa teeksid samu vigu.
Tegelikult ma ei tea, aga ma lihtsalt tahan, et läbi sinu
saaks täidetud minu nooruse tegemata jätmised. Ma nii tahan.
Ma tahan ja kui kõik hästi läheb siis saangi. Sinu õnn
minuenese oma kõrval, ole õnnelik, et sulle on antud
võimalus mind õnnelikuks teha. MIND, kes ma olen mittekeegi.
----------------
Ma olen väsinud, ma olen väsinud väsinud olemisest.
Mul on kõrini sinust, ei mitte sinust, vaid sellest, mida sa teed.
Mul on kõrini vihjetest, mida sa loobid lootes , et inimesed, kellele
need mõeldud on neist aru saavad, sellest , kuidas sa pidevalt
üritad inimestes ebakindlust tekitada pannes neid kahtlema.Sellest,
kuidas sa loobid, pildikesi, hetki ja sõnu justkui nad poleks midagi väärt.
Ma tean, et sa väärtustad neid, aga ma vihkan seda, mis sa nendega teed,
milleks sa muudad mälestused, mälestused, mida MINA tahtsin hinnata.
Ma tean, et tegelikult olen ma väsinud ja mul on kõrini, mitte sinu
vaid enda pärast, ma mõtlen liiga palju , ma usun liiga paljut,
ma võtan liiga paljut isiklikult ja mis peamine
ma vihkan seda, et ma sinust aru ei saa.
Ma soovin , et sa sukelduksid otsekohesesuse maailma,
ütleks välja, mida sa mõtled, lõpetaksid keerutamise.
Aga me ei räägi, sina ei räägi. Tegelikult , ma pole enam üldse
kindel, kas meil ongi millestki rääkida, kas mul on midagi millest
ma tahaks sinuga rääkida.
Ma ei ole hetkegi kahetsenud, et ma sind kohtasin,
ma kahetsen, et ma ette ei aimanud,
et sa oled lõks, järjekordne lõks , nagu nii mõnigi ennem sind.
Elu poolt minule valmis seatud. Ei, mitte elu, vaid minu enda poolt.
kui ma ennast kõrvalt vaatleks,siis ma näeksin , et kõnnin
puuri, mille uks sulgub niipea kui üle selle läve astun ,
ma näeksin, aga astuksin sinna ikka.
Ma sojun, halan , ma näen , et terve see tekst on puhas ving,
kinni hoidmine, millestki, mida pole kunagi olnudki.
Mingi viimane püüe, või abipalve, millele keegi ei vasta.
Mind huvitab, aga samas ka mitte. Ma tahaks, aga ei tahaks ka.
Sa loed seda, võibolla sa loed seda, ma ei tea,
sa tajud, et see on sulle, aga sa oled ammu oma silmad juba selle kõige
eest sulgenud, sa oled ennast minu ees sulgenud, samal ajal üritades
ennast läbi kriipida minu metall uksest, õlitada roostes lukku, ning väänates
kolisevaid kette järjest kõvemini ümber minu.
Sa naudid seda, Vaatlemist , kuidas inimesed SINU käte vahel siplevad.
Sa tahad tunda, et suudad kedagi panna tundma
ükskõik mida- Seda, mida sa parajasti tahad, et ta tunneks.
Sa loed seda, aga sa kahtled, seega sa ei ütle midagi.
Mina loen,vaatlen, sinu loobitud vihjeid, aga mina enam ei kahtle.
Ja see ongi meie erinevus.
No comments:
Post a Comment