Päev päeva järel vajus unne,
Vaid sinu puudustuste kaja ,
Nii imeline tunne,
jäi alles,
kõik mida vaja.

Tunne tunde haaval hajus
Vaid sinu sõnad keelel,
suu kinni vajus,
Jäi alles,
Hägus mälestus meelel.

Mälestus mälestuse haaval mustus,
Vaid sinu vari ,
lambivalgus kustus
Jäi alles,
üleküpsend mari.

Mari marja haavalt põõsalt kukkus,
lind lennult haaras kaasa,
Seemnest mujal maapeal sirgus
uus põõsas,
omaette uhkus.

Arm armi haaval kasvas kinni,
kuid okas okka haaval
kiireim torkama kui enni ,
nii kõiki,
hoiabki ta taamal.