Hommikuses karguses, mis eesootavale suvepäevale
oli liigse jäisuslikusega karastav jalutasin
raudtee jaamast otse sihtpunkti poole,
otse, milleks ikka, ringiga minna.
Mina olin alles tee alguses.
Vanamees jalutas ka, mööda sama teed,
samasugusel hommikul aga tema oli tee teises otsas.
Meie kohtumispunktiks ei olnud saatus valinud mitte sugugi
tee keskpunkti , vaid punkti , mis jäi lõpule lähemale,
kui oli algusele.
Vanamees, tema näole tekkis lapselik ja mänglev naeratus.
Ma mõtlesin, et ehk teab ta mind.
Alles siis märkasin, et vanamees vaatab teepervel seisvat varest.
Kiiresti, Kiiresti hakkas ta taskutes sobrama,
otsides viimast saiakääru või midagi muud, mida varesele anda.
Kui ma temani jõudsin, vaatas ta hetkeks minu poole.
"Kas sa tead lugu mehest, kes kord armus varesesse, sest varesed,
nad varastavad hingi?"
Ma kõndisin edasi sama külmalt kui see hommik,
pööramata tähelepanu varesele, vanamehele, teele.
Tegelikult, ma tahaksin seda lugu kuulda.
Tegelikult, ma olin kade.
Maailmas pole varest, kes mind nii naeratama paneks.
No comments:
Post a Comment