Ma olin klaasist, sa olid tuli mis mind endasse haaras,
ma lõin sillerdama, minu vorm muutus, ma ärkasin ellu,
sest sinu kuumus oli piisav .
See on külg minust, mida sina enam kunagi ei näe.
See mida sa suutsid ükskord, ei kordu enam.
Ma olen nüüd tulekindel.


Minu vorm on muutumatu, minu pind ei sillerda,
ja sinu leek, ei mata mind enam enda alla.
Eal.

Hüvasti kallis.

Sügavik , millest välja ronimine võttis praktiliselt neli aastat.
Nagu mägironija, ma taas laskun tasapisi alla.
Vanad haavad järkjärgult rebenevad lahti.
Ja nii lihtsalt ongi.

Ma ei tea, kuidas seda takistada
Ma ei tea, kes mind suudaks aidata.

Ja nii on ka okei,
sest mind ju ei huvita.

Minu hingeõhja oaasid,
tasapisi kuivavad kokku.
Pilt muutub häguseks,
ma ei tea , mis suunas edasi liikuda.
Otsustusvõimetus röövib oma osa energiast , sellest
viimasest.
Jalutan edasi ja tagasi, ikka edasi ja siis jälle tagasi.
Minu eesmärk ei olegi kõrgustesse küündida aga
minu olematu uhkus üritab mind takistada veel madalamale laskumast.

Ma olen täpselt see sama klaastrepp, mida mööda
sa jalutasid ülesse , mis sinu kuumuse all lõi sillerdama ,
muutus millekski muuks ning sa ei saanud enam teda pidi
ülesse ronida.

Ma ei ole muutunud, samas olen ka, aga siiski ei ole.